Kontseptsioon
Konstellatsioonid e süsteemsed paigutused e süsteemsed lahendused on dünaamilist ruumilist kujundit kasutav protsessitöö metoodika. Seda kasutatakse süsteemi hetkeseisu kaardistamiseks või parima võimaliku lahenduse leidmiseks teraapias, coaching´us ja psühholoogilises nõustamises, samas ka pedagoogikas, juriidilises valdkonnas, sotsiaaltöös ja mitmetes teistes valdkondades. Süsteemiks võivad olla näiteks isik, suhe, suguvõsa, ükskõik mis tasandi organisatsioon, maastik.
Perekonstellatsioonid on teatud tüüpi peresüsteemidele suunatud metoodika, mis põhineb ideel, et probleemid kanduvad läbi põlvkondade, tekitades stressi siin ja praegu. Uurides oma tundeid ja suguvõsa mälestusi, võime välja murda perekondlikest mustritest, mis põhjustavad kannatusi. Perekonstellatsioonide abil töötamine aitab leida probleemide põhjused ja need lahendada.
Alfred Adler oli esimene, kes kasutas mõistet “perekonna konstellatsioon”, et osutada peres esinevatele peresidemetele ja ühtekuuluvustundele. Klassikalised perekonstellatsioonid rajas filosoof, teoloog ja psühhoterapeut Bert Hellinger ajavahemikus 1975–1990. Ta arendas seda vormi, ühendades oma varasema töö teraapiates omaenda elukogemustega.
Peresüsteemi eelnevate põlvkondade traumad avalduvad praegu elavate pereliikmete probleemides ja raskustes, isegi kui praegu kannatajad pole algsest sündmusest teadlikud. Hellinger nimetas süsteemseteks takerdumisteks seoseid praeguste ja varasemate probleemide vahel, mis ei ole tingitud otsesest isiklikust kogemusest ja mis tekivad siis, kui lahendamata trauma on tabanud perekonda selliste sündmuste kaudu nagu mõrv, enesetapp, ema surm sünnitusel. Vanema, või õe või venna varajane surm, sõja, loodusõnnetuse, väljarände või väärkohtlemise tagajärjel. Psühhiaater Iván Böszörményi-Nagy nimetas seda nähtust “nähtamatuks lojaalsuseks”.
Perekonstellatsioonide filosoofiline orientatsioon tuletati eksistentsiaalse fenomenoloogia, peresüsteemide teraapia ja põlise müstika elementide integreerimise kaudu.
Fenomenoloogilist sugulust saab jälgida filosoofide Franz Brentano, Edmund Husserli ja Martin Heideggeri kaudu. Nende vaatenurk avaldub eksistentsiaalses fenomenoloogias ja haarab selle kaudu tähendust ning tunnetust.
Perekonstellatsioonid saavad oma vormi peresüsteemi psühholoogiast. Selle liikumise mõjutajate hulka kuulub psühhodraama rajaja Jacob Moreno; Iván Böszörményi-Nagy, põlvkondadevahelise süsteemse mõtlemise pioneer; Milton Erickson, lühiteraapia ja hüpnoteraapia teerajaja; Eric Berne, kes mõtles välja elu stsenaariumite kontseptsiooni; ja Virginia Satir, kes töötas välja pereskulptuuri – süsteemsete konstellatsioonide eelkäija. Viimase kümnendi jooksul on paljud praktikud kogu maailmas teinud edusamme selle protsessi edasiarendamisel.
Esialgu võib tunduda, et Bert Hellingeri kontseptsioonid on loomulik jätk Milano koolkonna mitme põlvkonna tööle ning lihtsalt väljendub lühidalt ja intensiivselt. Kuid põhjalikumal uurimisel selgub Hellingeri töö kõrgendatud vaimsus. See võib olla seotud katoliku preestri töö varajasel mõjul Hellingerile, tema tööga suulu misjonärina või tema suure armastusega Hiina filosoofi Kung Tse (Konfutsiuse) filosoofiliste õpetuste vastu. Kõik need mõjutused on ühendatud viisil, mis muudab Hellingeri loomingu ainulaadseks. Eriti oluline on erinevus traditsioonilises suhetes suulu vanemate ja esivanemate ning tavaliselt eurooplaste peresuhete vahel. Heidegger postuleeris, et inimeseks olemine on enese leidmine maailmas, millel pole selget, loogilist, ontoloogilist ega kõlbelist ülesehitust. Suulu kultuuris leidis Hellinger kindlustunnet ja tasakaalu, mis olid Heideggeri tabamatu autentse Mina tunnusjooned. Traditsiooniliselt suulu rahvas elas ja tegutses usulises maailmas, mille keskpunktiks olid esivanemad. Neid peeti positiivseteks, konstruktiivseteks ja loovateks allikateks. Ühendus esivanematega on konstellatsiooni protsessi keskne element.
Konstellatsiooni juured asuvad:
1) klassikalistes psühhoteraapiates ja teadusuuringutel põhinevatel alustel, nagu pereteraapia;
2) šamanism ja Aafrika mõjud, kui Hellinger töötas sealsete suguharude juures, kogedes süsteemset suguvõsast ja traditsioonidest lähtuvat mõtteviisi ja selle mõjusid;
3) kristlus – universumi vastuvõtt suuremana kui teadus.
Konstellatsioonide meetodi eelkäijateks ja mõjutajateks on:
– Sigmund Freud, kes kõneles eelnevate põlvkondade mälujälgedest ning inimkonna kollektiivsest mälust;
– Carl Jung, kes määratles mõiste “kollektiivne alateadvus“;
–psühhoanalüütikud, kes jätkasid kollektiivse alateadvuse küsimustega tegelemist, nt Francoise Dolto ja Nicolas Abraham;
– Harry Stack Sullivanist, Eric Frommist, Karen Horneyst ja Clara Thompsonist koosnev neofreudistlik grupp, millest kujunes pereteraapia eelkäija. Neofreudistlikud teooriad põhjustasid psühholoogiavaldkonnas põhimõttelise nihke: psüühikasiseste tegurite jälgimise asemel hakati uurima interpersonaalseid fenomene ja nende sotsiaalseid kontekste. 20. sajandi keskpaigas tekkisid lähenemisviisid, mis vaatlesid perekonda süsteemina ja leidsid, et inimese mõistmiseks on oluline tema taust;
– Don Jackson, Paul Watzlawick, Jay Haley, John Weakland jt, kes rajasid Palo Alto Mental Research Institute´s (MRI) tuntud antropoloogi Gregory Batesoni ideedel põhineva mõjuka kommunikatsiooniteooria. Instituut kujunes hiljem pereteraapia Mekaks;
–Konstellatsioonides kasutatava lojaalsuse mõiste algidee pärineb Ivan Boszormenyi-Nagy kontekstuaalteraapiast;
– psühhodramaatik Anne Ancelin Schützenberger, kes tegeles põlvkondi läbivate korduvate saatuste teemaga. Ta kasutas töövahenditena nii genogramme kui ka psühhodraamat;
– Saksa psühhiaater Thea Schönfelder, kes hakkas psühhodraamas assistente (esindajaid) tööväljale paigutama vähese eelinformatsiooniga ja eelnevalt rolle harjutamata.
Konstellatsioonide tugevus seisneb järgnevas.
- Tuginemine süsteemiteooriale.
- Konstellatsiooni elementide omavaheliste ruumisuhete tõlgendamine.
- Lahendavate lausete kui sekkumisvõtte kasutamine.
- Lähtumine süsteemi elemente asendavate inimeste tajudest, emotsioonidest ja mõtetest (nn asendav tunnetus).